sirged on teed, mida mööda peame käima,
otse edasi, samm sammu järel
maailmas, mis ehitatud joonlauaga
ja meie – läbime kõik sentimeetrid otse
mõnikord tulevad linnud
nad ei lenda mööda meie mõistuse teid
nad ei vali kindlat meridiaani
vaid lõikavad taeva diagonaalis läbi
justkui kirjutaksid nad nähtamatusse raamatusse
et kõik ei pea minema otse
vaadates neid linde, mõtlen vahel
kas ka mina lendan nii – diagonaalis
mitte ainult mööda mõistuse ja argipäeva sirgjooni
vaid läbi nende, üle nende
nurga alt, mida keegi ei oska ette näha
mis ei ole joonlauaga joonistatud
ja siis, ühel vaiksel hetkel
kui päike loojub viltu üle linna
murdub valgus aknaklaasil kiirteks
sirgeteks ja kõverateks vikerkaarteks
/Raid Lõpul/